Surfamine matkasüstal22. augustil 2004 järel lubas tuulekaart tuult ja tugevaid laineid Eestimaa läänerannikul. Kaja, Leivo ja Rain pakkisid selle peale kajakid autokatusele ning alustasid ilusal pühapäevasel pärastlõunal teed Roosta poole. Sest selge ju, et võimalusi, kus koos oleks kõva tuul ja suviselt veel soe vesi - neid tänavu enam palju ei tule. Laine oli super, nii suured ja võimsad et ohohoo… Väga lahe oli, Rain oli ühesega ja Leivo ning Kaja olid kahesega Roostal laineid võtmas. Nautisime täiega, ümber käisime mitmeid kordi. Korra juhtus ka nii, et oodates suurt tagantlainet torpeedo panemiseks - see tuligi - me ise nimetasime seda hiljem Viru Hotelliks - ning peale paari sekundit selle otsas olemist leidsime end täies vahus keset vinget murdlainetust õhku ahmimas ja pinnale ulpimas :-) 23. august Kuid õhtul kodus nüüd juba internetis surfates avastas Leivo, et homme õhtuks lubatakse Väänas VEEL kõvemat tuult ja vingemaid laineid kui olid täna! Tööl tema kõrvallauas istuv vana surfikaru (eesti surfiäss ju otsib alati kõige suuremat tuult!) ütles isegi, et "krt, täna on vist tibake liiga tugev tuul…" Mis siis muud kui pärast tööd kajakid katusele! Laine oli muljetavaldav: juba kaldalt oli näha, et eile olime sellega võrreldes lustinud täiesti ikka siledal merel. Kaldast üle 200m kaugemale minna olnud vajagi, nagu Rain kommenteeris: "fanni ja adrenaliini jätkus sellest paarist tunnist nii paljuks et kogu järgmine aasta pole vaja ühtki benji-hüpet teha". Ühtteist õppisime: Kui lainega risti - vastu lainet sõita - polnud kordagi ohutunnet, et kajak võiks ümber minna. Palju hullem oli lugu aga pikilainet sõites, kus lainest alla minnes oli ümberminek väga kerge tulema. Kui kõige lahedam siiski - ja kõige kindlam viis ümber minna - on sõita tagantlainega. Sisuliselt tähendab see kajakiga surfamist, mida peab veel usinalt õppima. See on megalahe, kuid peab tunnistama, et ka et ohtlik. Näiteks üks kõige karmim situatsioon: Mõlemad kajakid olid enam-vähem paralleelselt, kui äkki tuli tagantlaine ja tõstis Raini ca 50m ettepoole - ja siis tuli äkki järgmine hull laine, mille otsa siis Leivo ja Kaja sattusid - ning see tegi meile mega-jube-pöörast sõitu. Paari silmapilgu vältel saime aru, et nüüd paneme täpselt Raini peale - ja nii oligi. Me lendasime Rainist ja tema kajakist oma kahesega üle! Õnneks Rain märkas meid viimasel hetkel ja jõudis ka ettepoole kummarduda. Muidu… ei taha mõeldagi. Rain oli kerge ühesega tunduvalt kiirem meist - kui tema õige laine kätte sai, siis paarsada meetrit ühe laineharja tipus kaldani kihutada võttis aega ehk 5 sekundit - see oli nagu tõeline torpeedo. Vaatepilt oli väga mänguline ja võimas. Ja kuidas me ikka ja jälle end kaldalt leidsime kajakki tühjendamas ja taas tagasi merele murdmas. Ja kuidas taas tuli metsikult möllav murdlaine ja mattis kõik enda alla - silmad ja suu pidid olema kõvasti kinni pigistatud. Ning kuidas ümber minnes tundsid ennast täpselt nagu pesumasinas - kõik keerles-pöörles-vahutas-mässas. Kuid olles kord saanud kajaki-surfi maitse suhu, ei ole sind enam lihtne sealt merelt välja saada. Vahepeal sadas vihma - aru oli seda saada seal keset märga vaid sellest, et näol oli valus - st. ka vihm oli väga raju. Ühel hetkel tabasime, et rand jääb järjest tühjemaks - st kõik surfarid olid oma kama kokku pannud ja kodu poole sõitnud - kuid vinged kajakifännid rühivad ikka uuesti-ja-uuesti mere poole :-) Kui lõpuks väsinult ja õnnelikult oma mere räftingu-surfingu lõpetasime, pidime ka nentima sarnaselt vanale surfikarule, et "krt, natuke ikka liiga suur laine oli…" Tegelikult ütleks lõpetuseks seda, et mitte laine polnud suur, vaid meil polnud sellise laine süstasid - siin oleksid sobinud need kärestiku süstad. Pisikesed, väledad, kiired… Me oleme valmis juba oma koolkonda looma - surfamine matkasüstaga :-) Surfasid: Leivo Sepp ja Kaja Pino: www.ekstreem.ee Rain Lond: www.kajakimatkad.ee |