Matk Kõrvemaal: koprad, rabad ja kevade ilu
20. mail käis võistkond "segased@emt" ehk Leivo Sepp, Anne Läänesaar ja Kaja Pino Kõrvemaal 36-tunni kestvusvõistluse jalgsietapiks trenni tegemas. Leivol oli sealjuures kaasas terve tehnopark - laptop Kõrvemaa kaardi ja kaarditarkvaraga ning GPS, millega meie teekonda kaardile kanda. Kõik ikka selleks, et tal naiste seltsis liiga kerge ja seetõttu igav matkata ei oleks!
Leivo poolt olid varem ette valmistatud ka paberkaardid ja maha märgitud plaanitud trajektoor, st. kujuteldavad punktid, mida pidime läbima.
Retke alguspunktis Ojamäe talu juures kohtusime samuti trenni tegevate kodanikega nii Matkaspordist, Künnapi Alpinismiklubist kui 36-tunni võistluse meesteklassis konkureerivast tiimist Elion Adventure. Kõiki huvitas ja vaimustas meie tehnoloogiline varustatus.
Ilm ei olnud just paljulubav. Ehkki ilmateade oli ennustanud valdavas osas Eestis ilusat ilma, oli Kõrvemaa ilmselt mittevaldavas osas ning juba ettevalmistuste ajal sabistas hooti vihmakest. Seljakottidega teele asudes säras küll päike, kuid juba poole kilomeetri pärast muutus taevas halliks ning sadama hakkas... ei, mitte vihma, vaid RAHET! Taas kiidusõnad Leivole, kes oli hetkeemotsiooni ajel kauplusest meile oranzhid kilekeebid ostnud! Panime siis aga pontshod ülle ja krabistasime nende kaitsvas varjus edasi. Ette rutates tuleb öelda, et pontshod selga-seljast maha kujunes läbivaks tegevuseks tervel päeval, vastavalt sellele, mis toimus meist ülalpool heitliku meelega ilmataadi juures.
Hoolimata heitlikust ilmast oli kevadine Kõrvemaa hinge kinni võtvalt ilus. Õrn rohelus puudel, vihmasabina järgne kaselõhn, maast sirguvad õrnad sõnajalavõrsed, jänesekapsa- ja piibelehevälud, lindude rõkkamine... Ja kõige selle üle ja ümber maaliline maastikupanoraam: Harakajärve ja Linajärve veesilmad, Pikknõmme ja Peenessaare künkad-seljandikud, omavahel kanalite või jõekestega ühendatud Jussi järvede rahulik ilu, polügoni mürsulehtrid kui haavad kõige selle keskel, ja muidugi metsad, rabad ja rabad...
Kaardile oli meil märgitud 9 kontrollpunkti: Harakajärv, Linajärv, mägi Mustjärve lähistel, Peenessaare mäed, Väinjärve ja Suurjärve vaheline lagendik, üks meie kaardil nimetu mägi Soodla jõe lähistel, vaatetorn, taas üks nimetu mäeke Rekka oja kaldal ja lõpuks uuesti Ojamäe. Kuna meie eesmärk polnud käia mööda teid, moodustas retke lahutamatu osa ojade ja kraavide ületamine (küll langenud puudest sildu ehitades, küll üle väiksemate hiigelhüppeid tehes), saapasääreni soomudas sumamine ning kopralankidel turnimine. Selle kõige juures valisime teekonda siiski nii, et püüdsime märgaladele sattumist võimalikult vältida.
Uskumatu, et oleme siin vabatahtlikult! pidime mõnigi kord hüüatama, kui jalg sügavale roostepruuni lögasse vajus, jäine vihm kilepontsho võimed proovile pani või sammaldunud kuuseoksad silmnägu kratsisid. Ent juba järgmisel hetkel tuli päike välja, maapind muutus kandvaks, tihnik lõppes ja meelt lepitasid soomättal punavad mullused magusad jõhvikad.
Kokkuvõttes oli see päris tõsine 26-kilomeetriline päevamatk koos kõigi oma kopra- ja rabaradadega. Ilus ja parimate mälestustega niikuinii.